Õunarisoto

Õunarisoto on hää roog süüa nii omaette kui liha kõrvaseks. Seda on lihtne teha, üksnes natuke aega kulub. Koguseid saab sööjate järgi reguleerida, kuid üldiselt soovitatakse arvestada sööja kohta 60 kuni 75 g riis olenevalt sellest, kas pakutakse risotot eraldi või kõrvalroana.

Panin ainete kogused umbkaudu kirja ja sellest kogusest peaks jätkuma kolmele sööjale.

1,5 dl arborio riisi

0,75 l kanapuljongit (1 sl puljongipulbrit pluss vesi), kogus umbkaudne

1 sibul, jämedalt hakitult

2 küüslauguküünt, peeneks hakitult

1 dl valget veini

3 keskmise suurusega õuna, kuubikuteks hakitult

1 tl kuivatatud tüümiani

musta pipart

parmesani või muud kõva juustu, riivitult

õli praadimiseks

1. Kuumuta sügaval pannil õli, keera kuumus väikeseks ning prae õlis sibul ja küüslauk kergelt läbi. Lisa pooled õunakuubikud ja prae samuti kergelt läbi. Samal ajal kuumuta eraldi nõus puljong, kui kasutad seda, või lase vesi keema.

2. Lisa pannile riis ja sega ülejäänud ainetega. Lisa tüümian ja vein ning kuumuta veini paar-kolm minutit.

3. Vala pannile nii palju kuuma puljongit, et riis oleks kaetud, ja kuumuta riisi seda aeg ajalt kergelt segades, kuni vedelik on peaaegu imendunud. Jätka niiviisi puljongi jaokaupa lisamist, kuni riis on peaaegu pehme ja segu mõnusalt kreemjas. Sega risotosse ülejäänud õunatükid, maitsesta toit jahvatatud musta pipra ja riivitud parmesaniga. Vajadusel lisa soola.

Serveeri risoto omaette roana või liha juurde.

NB Kui hakkab puljongi lisamine, siis puljongipulbri kasutamisel lisan esimesel korral kohe puljongipulbri ja esimese osa vett. Edasi ainult vett. Vedeliku kogus võib natuke varieeruda, peaasi et risoto konsistents oleks lõpuks kreemjas.

Õunarisoto sobib suurepäraselt pardiga.

Kuna mul oli olemas pooli pihlakakompott,

siis lisasin risotole ka peotäie pihlakaid.

Porgandipirukas keefiritainast

No küll on mugav keefiritainast pirukaid küpsetada. Seekord oli suur porgandipiruka isu ja nii proovisin jälle uut täidist. Ei oskagi muud lisada, kui et super! Piima või puljongit kõrvale ja pirukas kaob.

Piruka küpsetasin 26 cm läbimõõduga vormis.

Tainas:

250 ml keefirit või hapupiima
2-3 muna
200 g jahu
50 g võid
0,5 tl soola
0,5 tl suhkrut
0,5 tl söögisoodat

Täidis:

500 porgandeid

1 keedetud muna

1 toores muna

näpuotsatäis soola

0,25 tl valget pipart

0,25 tl jahvatatud muskaatpähklit

Taina jaoks:
Sulata või ja jäta jahtuma.
Kalla keefir kaussi ja sega sellesse kõigepealt söögisooda. Seejärel sega keefiri sisse munad, siis jahu, sool ja suhkur ning lõpuks sulatatud või.

Täidise jaoks:
Keeda üks muna.

Puhasta porgandid ja riivi jämedalt. Lisa riivitud porgandile hakitud keedumuna, toores muna, sool, pipar ja muskaatpähkel. Ole maitsestamisega ettevaatlik, sest porgand ei taha tugevat maitsestamist. Kui porgand ei juhtu olema kuigi magus, siis võib lisada ka tsipake suhkrut.

Kata vormi põhi küpsetuspaberiga ja määri see kergelt õliga. Kalla umbes pool tainast vormi põhja ja määri ühtlaselt laiali. Siis jaota täidis ühtlase kihina tainale ja kalla ülejäänud tainas täidisele. (Nirista väikese joana ja määri lusikaga laiali.)

Küpseta pirukat 180 kraadi juures 45-50 minutit, kuni pirukas muutub pealt kuldselt pruuniks.

Ühe panni köögiviljaroog

Eks ta nii ole, et kord meeldib rohkem teha üht, siis jälle teist. Praegu meeldivad mulle kõiksugu köögiviljaroad - seda ka natuke sunni tõttu oma aia saaduseid ära tarvitada. Aga need on ju ka lihtsad teha ja maitsevad head ning ilmselt võiks neid tituleerida ka juba klassikaks. Pealegi iseäranis lihtne on lugu siis, kui vaja läheb ainult üht panni, mis talub ka ahjukuumust - sellised pannid on vaieldamatult mu lemmikud.

Köögivilju võib vabalt oma äranägemise järgi muuta. Roa valmistasin sügava servaga 28 cm läbimõõduga pannil ning kogusest peaks jätkuma vähemalt kolmele või isegi neljale sööjale.

1 suur sibul

150 g veise- või seguhakkliha

1 suur porgand

1 keskmise suurusega pastinaak

1 suvikõrvits (u 400 g)

2 keskmise suurusega kartulit

õli praadimiseks

soola

musta pipart

liha üldmaitseainet, soovi korral

1 tl kuivatatud punet

1 tl kuivatatud basiilikut

2 muna

0,5 l piima

100 g riivjuustu

1. Puhasta sibul ja haki jämedalt. Puhasta ka ülejäänud ained. Porgand ja pastinaak lõika väikesteks kangideks, suvikõrvits ja kartulid viiluta õhukeselt.

2. Pane ahi 200 kraadi peale sooja.

3. Aja pannil õli kuumaks. Lisa pannile sibul ja hakkliha ning prae neid keskmisel kuumusel, kuni sibul muutub klaasjaks ja hakkliha muudab värvi. Maitsesta segu soola, pipra ja liha üldmaitseainega, kui seda kasutad.

4. Lisa pannile porgand, pastinaak ja kartul ning kuumuta ained madalal kuumusel neid aeg-ajalt segades kergelt läbi. Maitsesta segu soola, pipra ja ürtidega. Keera kuumus kinni.

5. Klopi kausis munad lahti ja sega juurde piim. Puista köögiviljadele riivjuust ja sega see kergelt segusse. Kalla muna-piimasegu köögiviljadele ja küpseta rooga ahjus umbes 45 minutit, kuni köögiviljad on pehmed.

NB Aja kokkuhoiu mõttes hakkasin köögivilju viilutama ja järjest pannile lisama, kui sibul ja hakkliha olid juba pannil praadimas. Tule hoidsin hästi väikese, sest ained on vaja lihtsalt kergelt läbi kuumutada ja lisaks ei lähe nii midagi kõrbema, kui ei jõua piisavalt kiiresti hakkida-viilutada.

Kartuli-õunavorm

Vahelduseks vorm, mis sobib peaaegu mis tahes liha kõrvale, aga ka omaette roaks, kui rohkem juustu lisada. Taas lihtne ja maitsev, nii et ei oskagi midagi rohkemat öelda, kui et tasub katsetada. Kindlasti võib liigitada selle vormi ka klassika valdkonda.

Küpsetusvormi suurus 25 x 30 cm.

6 keskmise suurusega kartulit

5 keskmise suurusega magushaput õuna

2 keskmise suurusega sibulat

2-3 küüslauguküünt

soola

musta pipart

tüümiani kuivatatud või värsket

punet kuivatatud või värsket

150 g kõva riivjuustu (nt Cheddarit)

kastmeks vahukoort ja/või (täis)piima

1. Koori kartulid ning puhasta õunad, sibulad ja küüslauguküüned. Viiluta kartulid, õunad ja sibulad õhukeselt ning haki küüslauk peeneks.

2. Lao kartulirattad ühe kihina vormi põhjale, maitsesta korralikult soola ja pipraga. Puista kartulitele kiht sibulaviile ja laota nendele omakorda kiht viilutatud õunu. Puista neile pool hakitud küüslaugust, kolmandik riivjuustu ning oma maitse järgi tüümiani ja punet. Ürtidega ei tasu kitsi olla.

3. Korda tegevust ja lõpuks lao veel peale järele jäänud kartulirattad ja puista peale viimane kolmandik riivjuustu. Kalla peale nii palju koort ja/või piima, et vedelik ulataks vähemalt poole peale. Õuna annab küpsedes veel mahla juurde.

4. Kata vorm fooliumiga ja küpseta rooga 200 kraadise kuumuse juures 30 minutit. Siis eemalda foolium ja küpseta vormi veel 15 minutit, kuni kartulid on kahvliga katsudes pehmed.

NB Kui sa pole suur sibulasõber, siis võib sibula kõigepealt õlis kergelt läbi praadida, et selle maitse maheneks.

Esimene kiht kõiki aineid on laotud.

Mina kartuleid ei koorinud, sest värske kartul tuli oma aiast.

Lõpuks ära piimaga liialda, kuna õun annab mahla juurde ja

võib vedelik üle keeda. Minul oli vahukoore ja piima segu.

Ongi vorm valmis ja ahvatleb sööma.

Kaunista vorm näiteks hakitud peterselliga.

Tegelikult võib vormi sisse igasugu ürte oma maitse järgi lisada,

hästi sobib ka tsipake riivitud muskaatpähklit.

Majoneesi-mandli-õunakook

Õunahooaeg ja õunakoogid käivad ikka käsikäes. Majoneesi-õunakook on küll väga hea ja mahlane, kuid tuli tahtmine ikka midagi uut katsetada ning seda tuunida, kuna mulle lihtsalt maitseb mandel. No minu meelest tuli suisa jumalik õunakook ning Eesti magushapud õunad on asendamatud. Selles koogis kasutasin vanu häid "Sügisjoonikut" ja "Lambanina".

Koogi küpsetasin 26 cm läbimõõduga vormis.

3 suurt muna

1,5 dl suhkrut

100 g majoneesi

100 g 20% hapukoort

1,5 dl nisujahu

1,5 dl mandlijahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

3-4 tilka mõrumandliessentsi

1 l puhastatud õunatükke (suuremaid)

2 peotäit mandlilaaste

1. Mõõda jahud eraldi nõusse ja sega küpsetuspulber hulka.

2. Vahusta kausis munad suhkruga. Sega juurde majonees, hapukoor, mõrumandliessents ja jahud.

3. Puhasta ja tükelda õunad suuremateks tükkideks. (Nt lõika õun kuueks sektoriks ja need omakorda kolmeks või neljaks tükiks.) Sega 2/3 õunatükke taina hulka ja kalla tainas küpsetuspaberiga vooderdatud vormi. Jaota ülejäänud õunatükid tainale ja puista mandlilaastud peale.

4. Küpseta kooki 190 kraadi juures 40-45 minutit, kuni see värvub pealt kuldselt pruuniks.

NB Tainas kasuta pigem mahedama maitsega majoneesi nagu näiteks Provansaal ja ikka meie oma magushapusid õunu.

Rohelise ehk toore tomati salat

Juba hulk aega pole sellega probleemi olnud, et tomatid poleks kasvuhoones ja aias valminud. Kuid tänavune aasta on üsna heitlik. Isiklikult olen hädas sellega, et tomatitaimed hallitavad ja toored tomatid pudenevad. Tomatid toorelt süüa ei sünni, aga kuumtöötlemisel kahjulikud ained kaovad. Seetõttu otsisin üles aastatetaguse katsetuse, mis maitseb väga hää. Lisaks lihtne teha.

1 kg rohelisi ehk tooreid tomateid

200 g ehk üks suur punane paprika

200 g sibulaid (3 keskmise suurusega)

0,5 dl oliivi- või päevalilleõli

2 sl õunaäädikat

2 tl soola

2 sl suhkrut

1 tl sinepiseemneid

0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid

0,5 tl jahvatatud ingverit

0,5 tl tšillihelbeid

2 loorberilehte

1. Puhasta tomatid, paprika ja sibulad ning purusta köögikombainis.

2. Kuumuta potis õli, lisa purustatud ained ja lase segul keema tõusta. Alanda kuumust, lisa kõik ülejäänud ained ja kuumuta segu vähemalt 20 minutit.

3. Timmi salat oma maitse järgi sobivaks, pane kuumalt purki ja kaaneta.

Natuke juttu segumoosidest

Must sõstar, punane tikker, õun.

Ega alati saaki aiast ühtmoodi saa ja mõni marigi on osta na kallis. Seetõttu olen viimasel ajal hakanud keetma segumoose, kus tooniandjateks on vängema maitsega marjad, ning nimetan neid üldiselt kas pannkoogi- või lihtsalt suvemoosiks. Selliseid retsepte blogis juba leidub. Ning sobib süüa neid moose, nagu juba nimigi ütleb, pannkoogiga, lisada kohupiimale, jogurtile, jäätisele, küpsetada kooki. Õuna saab aiast pea kindlalt igal aastal ja temaga on hää mõne tugevama maitsega marja lahjendada ning samuti moosi paksendada. Teine samaväärne tegelane on aprikoos. Vahekordi saab sättida oma maitse-eelistuste või lihtsalt selle järgi, kui palju marju parajasti olemas on. Suhkrut panen maitse/tunde järgi (kogus oleneb marjade/puuviljade magususest) ning soovi korral annavad mõnusat mekki juurde näiteks kaneel, vanill ja sidruni- või apelsinikoor või sorts alkoholi (nt pähkli- või mandliliköör).

Lõpetuseks, mida kauem keedad, seda tummisem moos tuleb. Hea on moos tunnikeseks väikesele tulele nii-öelda unustada ja oma toimetusi teha.

Viimati vaaritasin moosi mustast sõstrast, punasest tikrist ja õunast. Panen siia ka vahekorrad.

250 g musti sõstraid

250 g punaseid tikreid

500 g õunu

600 g suhkrut (alusta natuke vähemast ja vajadusel lisa)

Hääd katsetamist!

Maasikas, vaarikas, mustikas - tordijääkidest sai moos.

Valgele tikrile aprikoosi juurde - maitseb natukene nagu astelpaju.

Kartuli-köögiviljavorm

Lihtne ja toitev vormiroog, mida teha nii suvel kui talvel. Kuid suvel maitseb see värskete köögiviljadega eriti hää. Aga samas talvel võib kartulile lisada lihtsalt külmutatud köögiviljad. Köögivilju võib oma meele järgi või vastavalt hooajale valida ning ainete koguseid vabalt muuta. Kes liha ei taha, võib selle välja jätta. Siia panen umbkaudse retsepti lihtsalt ideeks, millest juhinduda - juhtusid olema need ained.

Vormi suurus 30 x 25 cm.

500 g segahakkliha

1 suur sibul

õli praadimiseks

8 keskmise suurusega värsket kartulit

2-3 keskmise suurusega porgandit

peotäis rohelisi aedube

peotäis rohelisi herneid

2-3 küüslauguküünt

250 g kõva riivjuustu (nt Cheddarit)

2 muna + rõõska koort või piima nii palju, et saab kokku 0,5 l

soola ja musta pipart maitse järgi

1. Pane ahi 200 kraadi peale sooja. 

2. Kuumuta pannil õli ja prae selles jämedalt hakitud sibul ning hakkliha kergelt läbi. Maitsesta soola ja pipraga, mina lisasin ka liha üldmaitseainet.

3. Haki kartulid ja porgandid väikesteks kuubikuteks, aedoad lühikesteks juppideks. Haki küüslauguküüned peeneks.

4. Klopi munad mõõdunõus lahti ja lisa koor/piim.

5. Pane köögiviljad ja küüslauk ning pool riivjuustust vormi. Lisa maitse järgi soola ja pipart, sega kõik ained omavahel läbi ja lükka vormi põhjale ühtlaselt laiali. Riputa ained ülejäänud juustuga üle ja kalla munasegu peale. Küpseta vormi 45-50 minutit, kuni kõik ained on pehmed ja vorm pealt kuldselt pruun.

Imelihtne: natuke praadimist ja hakkimist

ning vorm ongi valmis ahju minema.

 

Pealt kuldselt pruun, seest värviline.

Rabarberikook kookose ja mandliga

Ei ole minagi jäänud immuunseks sellele nügimisele, et nisujahu võiks vähem süüa, ja nii sündiski väike edasiarendus minu jaoks üheks klassikaks muutunud koogist. Alguses tegin lihtsalt tunde järgi proovi ja siis said juba ka ained täpsemalt kirja. Taas üks mõnus magushapu ja mahlane hõrgutis.

Koogi küpsetasin 25 x 30 cm koogivormis.

Tainas:

100 g võid, toasooja

150 g suhkrut

1 suur muna

2 dl keefirit või maitsestamata jogurtit

100 g nisujahu

100 g kookosjahu

50 g mandlijahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

näpuotsatäis soola

Täidis:

400 g rabarberit

2 sl suhkrut

Kate:

30 g võid, sulatatult

50 g mandlilaaste

1 sl (pruuni) suhkrut

0,5 sl nisujahu

1. Haki rabarber väikesteks tükkideks ja sega kausis suhkruga. Tõsta kõrvale seisma.

2. Taina jaoks kaalu jahud kaussi valmis ning sega küpsetuspulbri ja soolaga. Teises kausis hõõru toasoe või suhkruga vahule ja sega juurde muna. Edasi lisa keefir või jogurt ja kuivained ning sega tainas ühtlaseks. Kalla tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja määri lusikaga ühtlaselt laiali.

3. Jaota rabarberitükid ühtlaselt tainale. (Järele jäänud siirupist saab hää joogi.)

4. Katte jaoks sega omavahel kõik ained ja pudista rabarberile.

5. Küpseta kooki 200 kraadi juures umbes 35 minutit, kuni kate omandab kuldselt pruuni jume. Lase koogil enne serveerimist natuke jahtuda.

Rabarberi-mandlikook

Rabarberihooaeg on täies hoos. See järjekordne rabarberikook on mul vaieldamatult kujunenud klassikaks ja mäletamist mööda on retsept pärit möödunud sajandi 90ndatest ajakirjast "Kodukiri". Nimeks oli sel rabarberi-mandlipirukas, kuid minu meelest on ikka kook kohasem. Ei mäletagi, et see magushapu hõrgutis poleks kellelegi maitsenud, ja kevadisel pidulaual on see alati oodatud.

Koogi küpsetasin 26 cm läbimõõduga vormis ja enne lahti lõikamist tahab kook korralikult jahtuda, seepärast võib selle valmis küpsetada ka juba eelmisel päeval.

Põhi:

100 g võid

1 dl kiirkaerahelbeid

2 dl nisujahu

0,25 tl soola

0,5 dl suhkrut

Täidis:

300 g rabarberit

2 hapukat õuna

Kate:

100 g võid

1,5 dl suhkrut

4 tl jahu

3 dl vahukoort (35 %)

200 g mandlilaaste

1. Pane küpsetusahi 220 kraadi peale sooja.

2. Põhja jaoks sulata või ja sega ülejäänud ainetega. Mina teen seda suure kahvliga, nii et tekib purutainas. Seejärel kalla purutainas küpsetuspaberiga kaetud vormi ja vajuta ühtlaselt selle põhjale. Küpseta põhja 10 minutit.

3. Puhasta ja rabarber ja õunad ning haki väikesteks tükkideks.

4. Katte jaoks sulata potis või koos suhkruga. Sega külm koor jahuga ja lisa sulanud või-suhkrusegule. Kuumuta kaste seda segades keemiseni, seejärel alanda kuumust ja kuumuta kastet kuni selle paksenemiseni. Keera kuumus kinni ja sega juurde mandlilaastud.

5. Puista rabarberi- ja õunatükid eelküpsetatud koogipõhjale ning tõsta mandlikate lusikaga ühtlaselt koogile. Alanda küpsetusahju kuumus 200le kraadile ja küpseta kooki 25 minutit, kuni see omandab pealt kuldselt pruunika jume.

Lase koogil enne lahti lõikamist täielikult jahtuda.

NB Eelistan küpsetamisel vormi, mis ei käi lahti. Lahtikäiva küpsetusvormi puhul võiks vooderdada vormi väljastpoolt fooliumiga.

Noore rabarberi puhul pole ehk õun vajalikki, kuid juba hapuma rabarberi puhul aitab käredust meeldivalt leevendada.

Pildil oleva koogi põhjas kasutasin

kaerahelveste puudumisel kaerajahu - toimis hästi!

Pashakook

Juhtus nii, et külaskäik sattus pühade ajale ja nii otsustasin kaasa teha temaatilise koogi. Ning kuna kook tuli väga maitsev, siis otsustasin retsepti kirja panna, et teinekord teaks uuesti teha. Kattesse minevaid aineid saab oma maitse järgi varieerida ja koguseid muuta.

Koogi tegin 22 cm läbimõõduga vormis.

Põhi:

160 g Digestive'i küpsiseid

70 g võid, sulatatult

Kate:

150 g kohupiimapastat

150 g maitsestamata toorjuustu

400 ml vahukoort (35% rõõsk koor)

1 tl vanilli suhkrut või 0,5 tl vanillikaunapastat

4 sl suhkrut

0,5 apelsini mahl ja koor, riivitult

peotäis mandleid, peeneks hakitult

peotäis heledaid rosinaid

3-4 kuivatatud aprikoosi, peeneks hakitult

1 sl apelsinisukaadi

1 sl, kuhjaga, želatiinipulbrit ja vett

1. Pane želatiinipulber tassi ja lisa nii palju jahedat vett, et pulber oleks korralikult kaetud, ning jäta paisuma.

2. Purusta küpsised peeneks puruks (nt köögikombainis) ja sega juurde sulatatud või. Kata vormi põhi küpsetuspaberiga, vajuta võiga segatud küpsisepuru ühtlaselt vormi põhjale ja pane külma.

3. Sega kausis kohupiimapasta, toorjuust ja suhkrud. Siis lisa vahukoor ja vahusta segu kõvaks vahuks. Siis sega juurde kõik ülejäänud ained, peale želatiini.

4. Võta koogi põhi külmast. Pane tass paisunud želatiiniga n-ö kuumaveevanni (pott ja natuke kuuma vett) ja kuumuta želatiini segades, kuni see on ühtlaselt sulanud. Kalla želatiin peene joana vahukooresegu segades selle hulka. Seejärel kalla vahukooresegu koogi põhjale ja silu pealt ühtlaseks. Kaunista kook oma äranägemise järgi. Mina kaunistasin koogi pekaanipralineega.

5. Pane kook 4-5 tunniks külma tarduma. Kui nii palju aega pole ja sügavkülmas on ruumi, võid koogi tunnikeseks sinna panna.

NB Kuna koogi kattes on päris palju hapet (apelsinimahl), siis jääb kate päris mõnusalt kreemja konsistentsiga. Sellepärast võib želatiinipulbrit panna pigem tsipa rohkem kui vähem. Või valmista kook juba eelmisel õhtul.

Küüslaugune kreemjas kanapasta

Ausalt öeldes ei teagi, kellele ei meeldiks pastatoidud. Ning siin siis üks variant kanapastast rohke küüslauguga. Juustu kogust saab igaüks ise oma maitse järgi reguleerida, aga mina riivisin seda kastmesse päris lahke käega. Kogusest jagub kolmele-neljale sööjale.

Inspiratsioon: Gimme Delicious

300 g kuiva pastat, nt penne't

500 g broilerifileed või kintsuliha, tükeldatult

1 tl jahvatatud küüslauku

1 tl paprikapulbrit

1 tl Itaalia/Vahemere maitseainet

4 küüslauguküünt, peeneks hakitult

150-200 g (kirss)tomateid, tükeldatult

100 g spinatit, soovi korral, jämedalt hakitult

1 dl valget veini, soovi korral

300 ml vahukoort (35%)

40-50 g parmesani või pecorino romanot, riivitult

soola ja musta pipart maitse järgi

broileri maitseainet, soovi korral

õli praadimiseks

1. Keeda soolaga maitsestatud vees pasta.

2. Kuumuta sügaval pannil õli. Alanda natuke kuumust ja prae õlis kanatükke, kuni need hakkavad värvi muutma. Maitsesta kana soola ja pipraga, soovi korral ka broileri maitseainega. Lisa kohe ka jahvatatud küüslauk, paprikapulber ja Itaalia maitseaine.

3. Kui kanatükid hakkavad värvi muutma, lisa pannile hakitud küüslauk ja kuumuta läbi. Siis lisa ka spinat, kui kasutad ja tükeldatud tomatid. Kuumuta segades, kuni spinat närbub.

4. Lisa vein, kui kasutad, ja lase keeda, kuni selle kogus väheneb poole võrra. Siis lisa vahukoor ja riivi juurde ka parmesan või muu kõva juust, mida kasutad. Lase kastmel natuke podiseda ja kontrolli maitset. Vajadusel lisa soola ja pipart.

5. Lõpuks sega juurde ka keedetud pasta ning ongi roog valmis.

Juuretisega leib

Loogiline jätk juuretisele - leivategu. Selle retsepti kogusest saab kaks suurt leiba ehk et leivad küpsetan kahes 1,5-liitrises vormis. Kuid selle koguse saab kenasti jagada ka kolmeks (1-liitrised vormid) või neljaks, kui on väiksemad vormid. Nelja väikese vormiga saan hakkama, kuid tainas tikub kerkima üle ääre. Samas leivad on toredad väikesed, mis meeldivad paljudele. Mina kasutan täiesti tavalisi metallvorme ja leivad küpsetan gaasiahjus.

Eeltainas ei nõua suuremat kui umbes 20-kraadist toasooja (jahedam küttega põrand), kuid põhitainas tahab kerkimiseks 30 kuni 40 kraadi ühtlast soojust. Leiba olen kergitanud puupliidi praeahjus nii, et olen jätnud ahjuukse lahti, aga seal kipub ikka liiga soojaks minema. Kuna mul on üsna vana gaasipliit ja selles kergitamise võimalus puudub, siis mõtlesin välja nipi. Nimelt panen vormides leivataina kerkima elektrilisele soojenduspadjale ja katan paksu saunalinaga - ongi valmis kerkekapp, milles tainas kerkib väga hästi.

Ning veel: värske juuretisega tehtud tainas kerkib (vähemalt minul) väga kiiresti, peaaegu tunniga, nii et tasub valvel olla. Muidu võtab taina kerkimine aega keskmiselt poolteist kuni kaks tundi. Kuid ei maksa meelt heita, kui tainas selle ajaga ei kerki - minul on rekord neli ja pool tundi. Pagan teab, millest see teinekord oleneb, aga tegu ju n-ö elus asjaga.

Suhkru- ja soolakogus tuleb ikka enda maitse järgi timmida ning lisandid oma soovi järgi valida. Mida vanem juuretis, seda rohkem läheb suhkrut, kuid kokkuvõttes on vahe siiski päris väike. Jahu kogused on samuti selleks, et oleks alguses, millest juhinduda. Mina jahu enam ei mõõda, vaid panen tunde järgi. Jahu võiks olla jämedama jahvatusega. Loona talu jahud sobivad väga hästi.

Eeltaina panen käärima tavaliselt õhtul, sest see tahab käärida keskmiselt 12 tundi, ja siis järgmisel hommikul järgneb leivategu.

Eeltainas:

140 g rukkijuuretist

1 l käesooja vett

400 g (täistera)rukkijahu

1. Sega ained kausis (vispliga kõige parem) ühtlaseks seguks, kata kauss toidukile ja köögirätikuga ning jäta toasooja 12-14 tunniks käärima. Tainas peab hakkama vahutama.

2. Järele jäänud juuretisele lisa 3 spl (väikese kuhjaga) jahu ja käesooja vett nii palju, et tekib jälle paks ködi. Lase juuretisel kõrvuti eeltainaga korralikult käärima minna - maht peab vähemalt kahekordistuma. Siis pane juuretis külma järgmist korda ootama. Järgmisel küpsetamisel võta  juuretis hommikul külmast välja toasooja, et õhtul eeltainas teha.

Külmast võetud juuretis.

Juuretis võtab seistes kerge kooriku peale,

see on loomulik.

Nüüd on pärast juuretise kasutamist jahu ja vesi lisatud.

Tekib paks ködi.

Hommikuks on uus juuretis olemas.

Põhitainas:

1 sl meresoola

100 g pruuni suhkrut

2-3 sl rukkilinnasejahu, soovi korral

100 g rukki- või kaerakliisid, soovi korral

400 g (täistera)rukkijahu + nii palju, et tuleb paraja paksusega tainas

Lisandid oma soovi järgi (seemned, pähklid, kuivatatud puuviljad jne)

Võid vormide ja leibade määrimiseks.

1. Sega rahulikult kõik ained, kuni saad parajalt paksu lurtsuva taina, mida on raske lusikaga segada: kui tõstad taina lusikaga taina peale, ei tohi see lusikatäis kiiresti laiali valguda, vaid peab säilitama enam-vähem oma kuju. Ära kogu jahu korraga lisa, alguses pool kogusest ja siis paari lusikatäie kaupa juurde. NB Mina kuulan tainast: aeglaselt segades hakkab tainas õige paksuse saavutamisel puhisema, teebki puhh ja puhh ning jahu lisamisel pritsib jahu õhku umbes nagu geiser vett.

2. Jaga tainas kahte korralikult võiga määritud 1,5-liitrisse küpsetusvormi (kuni ⅔ vormist täis), kata vormid toidukilega ja lase tainal soojas (kuni 40 kraadi juures) kerkida, kuni see on peaaegu ääreni tõusnud. Kontrolli tainast esimese tunni järel, siis pooleteise tunni pärast - nii saad aimu, kui kaua kerkimine aega võtab. NB Kerkimisega on teinekord vaja kannatust. (vt juttu eespool)

3. Soojenda ahi 230 kraadini ja küpseta leibasid 10 minutit. Siis alanda kuumus 200 kraadile ja küpseta veel 50 minutit. NB Tunne oma ahju.

4. Tõsta leivad ahjust välja, määri pealt võiga ja jäta paari köögirätiku alla vormidesse 10-15 minutiks jahtuma. Siis kummuta leivad vormidest välja, niisuta leibade peale jääv rätik kergelt veega (kasuta pritspudelit), kata leivad uuesti rätikutega ja lase neil lõplikult jahtuda. Päris sooja leiba lõigates jääb tainas noa külge, kuid soe leib on ju kõige maitsvam 😊

Eeltainas õhtul: hakkab segades juba kergelt vahutama.

Eeltainas hommikul: vahutab kenasti.

Öö jooksul liigub tainas üles-alla ja

palaval suvel on isegi vastu kausil olevat kilet ära käinud.

Tainas on valmis. Tainale tõstetud lusikatäis vajub

vormide määrimise ajal vaid natuke laiali.

Või vormide määrimiseks võib eelmisel õhtul tuppa sooja tõsta või

mikrolaineahjus pehmemaks lasta. Vormid määrin pintsliga.

Sedakorda küpsetasin ühe suure ja kaks väikest leiba.

Vormid kilega kaetud,

lähevad soojale padjale kerkima.

Tainas on kenasti kerkinud.

Kile koorin ettevaatlikult,

sest tainas kipub selle külge jääma.

Leivad on valmis ja võiga määritud.

Jahtuvad rätikute all.

Nüüd on leivad vormidest välja võetud ja

jäävad lõpuni jahtuma.

Ei muud, kui võid ja soola peale

ning tass piima kõrvale 😋

Lõpetuseks: imekombel on säilinud mul

pildid ka päris esimesest leivateost.

Justkui väga apetiitne välja ei näe, aga maitses võrratult.

Arvasin, et lihtsalt katsetan korra, kas saan juuretise ja leivaga hakkama,

kuid läks nii, et enam pidama ei saanud 😎

Rukkijuuretis

Lõpuks olen jõudnud ka nii kaugele, et saan juuretise- ja leivateo üles panna. Ei hakka pikalt heietama sellest, miks juuretisega leiba tegema hakkasin - põhjust ei ole raske ära arvata.

Alguses otsisin küll õpetust eestikeelsest internetiruumist, kuid kuna ikka jäi justkui midagi vajaka, siis avardasin otsinguid ja minu variant lähtub peamiselt õpetusest, mis on blogis weekendbakery. Tegelikult tuli küll juuretis kohe alguses kenasti välja, aga selle edasise säilitamisega oli probleeme. Kui juuretise ja leiva tegemise käppa sain, julgesin teisigi õpetada ning õpetused kandsid vilja. Praegu võin öelda, et pole enam aastaid rukkileiba poest ostnud.

Juuretise võib käärima panna tavalisse klaaspurki või plastist salatikarpi. Kui juuretis läheb hästi käärima, võid juba viiendal päeval leiba küpsetada. Ja mõni näpunäide.

1. Kasuta mahedat täisterajahu, parem kui jämedamat jahvatust.

2. Vesi olgu kloorivaba ja käesoe, kindlasti mitte päris külm. Keefirit või muud haput vedelikku võib lisada, aga ei pea. Mina olen lihtsalt kindluse mõttes lisanud. Arvan, et see muudab lõpptulemusena ka leiva maitset.

3. Temperatuur ruumis, kus juuretis käärib, ühtlaselt enam-vähem 20 kraadi. Kui põrandaküttega põrand ei ole liiga soe, vaid kõigest tajutavalt leige, võid anuma asetada põrandale.

4. Juuretis tahab hingata, seega jäta purgile kaas lahtiselt peale, plastanuma (nt tavaline salatikarp) kaane sisse torgi augud.

5. Sega jahu ja vesi igal toitmisel hästi korralikult läbi - tulemus peab olema üsna paks ködi. Juuretist tegema hakates toida teda iga 24 tunni järel. Edaspidi, kui kasutad juuretist leiva küpsetamisel, lisa purki jäänud juuretisele 3 sl jahu ja 6 sl vett, lase eeltainaga kõrvuti 12 tundi käärida, nii et see hakkab jälle mullitama, ning alles siis pane külma. Külmas säilib juuretis kuni kaks nädalat. Kui leiba ei tee, võta juuretis külmast, toida jahuga, lase korralikult käärima minna ja pane külma tagasi.

1. päev: 2 kuhjaga sl rukkijahu ja 4 sl vett (40 g + 40 g) ja 0,5 sl mahedat keefirit, õunamahla või muud haput vedelikku, soovi korral.

2. päev: lisa 1 kuhjaga sl jahu ja 2 sl vett (20 g + 20 g).

3. päev: lisa 3 kuhjaga sl jahu ja 6 sl vett (60 g + 60 g). Juhul kui juuretis ei mullita veel korralikult, viska pool ära ja korda eelmise päeva tegevust.

4. päev: viska kuni ⅔ juuretisest ära ning lisa 3 kuhjaga sl jahu ja 6 sl vett.

5. päev: korda eelmise päeva tegevust.

6. päev: korda eelmise päeva tegevust.

Jätka vajadusel, kuni juuretis mullitab ja vahutab korralikult ning lõhnab meeldivalt hapukalt.

Minul tuleb nendega kogustega nii palju juuretist, millest piisab kahe suure leiva küpsetamiseks ja järele jääb parasjagu, et juuretis uuendada. Kui suudad juuretist järjest säilitada-uuendada, muutub ka leiva maitse järjest hapumaks, kuni saavutab üsna stabiilse maitse.

2. päev: juuretis juba vaikselt käärib ja kerge mull on sees.

Ka kergelt hapukas lõhn on juba olemas.

3. päev: juuretis edeneb juba jõudsamalt.

4. päev: juuretis käärib kenasti.

On aeg osa ära visata ja sest nii säilib paras kogus.

 

6. päev: päev jäi vahele, sest polnud enam mõtet pilti teha,

vaid tegin hoopis leiba 😊

Nüüd saan panna juuretise külmkappi järgmist leivategu ootama.

Värskest juuretisest leivas pole veel päris õiget haput sees,

kuid maitse on siiski päris õige.

Vaat nii võib palaval suvel juhtuda -

vahutab nagu õlu üle ääre 😉

Vürtsikad veisepõsed mustade ploomidega

Pikalt hautatud veise põseliha on mõnusa tekstuuriga ja meenutab pisut süldiliha. Vürtsikas ja maitsekas kaste annab lihale sära juurde. Korduvalt tehtud ja kiidetud roog, mille retsept pärit kusagilt neti avarusest, kuid algne variant on mul praeguseks kadunud. Lihtne teha, ainult aega on vaja, aga toidu haudumise ajal jõuab palju päevatoimetusi ära teha. Tore veel jahedate ilmadega seda soojendavat liharooga nautida.

800 g kuni 1 kg veisepõski (2 suurt)

1 sl suitsutatud paprikat

1 sl jahvatatud vürtsköömnet

1 sl jahvatatud ingverit

0,3 sl jahvatatud kardemoni

0,3 sl tšillihelbeid

jahvatatud musta pipart, maitse järgi

2 sibulat

3-4 küüslauguküünt

150 g kuivatatud musti ploome

70 g konserv kontsentreeritud tomatipastat (paar supilusikatäit)

1 dl punast veini (eelistatult Marsalat või portveini)

0,75-1 l veisepuljongit (võib vesi + 2-3 sl veisefondi)

soola, vajadusel

õli praadimiseks

1. Pane praeahi 160 kraadi peale sooja.

2. Puhasta veisepõsed kelmest ja lõika suurteks tükkideks.

3. Mõõda kausikesse kõik maitseained. Puhasta sibulad ja viiluta jämedalt. Puhasta küüslauguküüned ja haki jämedalt.

4. Kuumuta küpsetuspotis õli (mina kasutan malmpotti) ja pruunista selles põsetükid. Alanda natuke kuumust. Lisa maitsainesegu ja sega lihaga korralikult läbi. Siis lisa sibul ja küüslauk ning sega jälle lihaga korralikult läbi.

5. Lisa vein ja lase sel hetk keeda - pole vaja alla keeta, sest liha läheb pikalt hauduma. Lõpuks lisa tomatipasta ja puljong. Vedelikku peab olema nii palju, et liha oleks parasjagu kaetud. Lase kastmel keema tõusta, kontrolli maitset, kata ahjunõu kaanega. Hauta põsetükke küpsetusahjus 160 kraadi juures 3-4 tundi, kuni liha on pehme. Poole haudumise peal kontrolli kindlasti, kas on vaja vett juurde lisada.

Serveeri põseliha kuskussi või näiteks kartulipudruga. Kaunista roog hakitud peterselli või rohelise sibulaga.

Selleks, et vedelik ei aurustuks kergelt,

katsin ahjupoti topelt, kõigepealt fooliumi ja siis kaanega.

Vahepeal lisasin potti natuke vett.

Kolme ja poole tunniga sai liha muredalt pehmeks.

Kollase peedi salat roheliste ubadega

Märtsikuu on käes ja rõõm on tõdeda, et talveks keldrisse liiva sisse pandud peedid on hästi säilinud. Küpsetasin ahjus paar kollast peeti ja kuna sügavkülmas ootab üksjagu ka aedube söögiks tegemist, siis otsisin vastava kooslusega salatit. Leidsingi otsitu ja salat sai maitsev - taas kord pean ennast kordama, et kadus nii kui niuhti!

Allikas: Clean Eating

2 keskmise suurusega kollast peeti

150 g rohelisi aedube

1 väike punane sibul või pool suuremast

50 g salatisegu (või lihtsalt hakitud värsket maitserohelist)

2 väikest peotäit mandlilaaste

2 sl oliiviõli

2 sl apelsinimahla

1 sl vedelat mett

1 sl valge veini äädikat

soola ja pipart maitse järgi

1. Rösti ehk küpseta ahjus peedid. Selleks keera peedid fooliumisse ja küpseta neid 30-40 minutit umbes 200 kraadi juures. Lase peetidel jahtuda. Peedid võid küpsetada ka juba eelmisel päeval.

2. Keeda oad soolaga maitsestatud vees. Piisab kümnest minutist ja siis jahuta oad kohe külmas vees, et need jääksid natuke krõmpsud.

3. Rösti kuival kuumal pannil mandlilaaste 3-4 minutit, kuni need hakkavad värvuma pruuniks. Siis kalla mandlilaastud taldrikule jahtuma.

4. Sega kausikeses omavahel kastmeained ning maitsesta kaste natukese soola ja pipraga.

5. Koori peedid ja viiluta õhukeselt. Koori ja viiluta õhukeselt punane sibul. Sega peedid, oad, sibul ja pool mandlilaastudest kastme hulka. 

6. Laota salatisegu suurele taldrikule ja tõsta sellele kastmega segatud köögiviljad. Nirista salatile järele jäänud kaste ja puista peale ülejäänud mandlilaastud.

NB Minul oli roheliste ja kollaste ubade segu, mis sobis ka hästi. Samuti võib lehtsalati asemel kasutada lihtsalt hakitud värsket maitserohelist (peterselli, tilli, basiilikut, münti jne), nagu on tehtud algses retseptis.