Tavaline sai

Miks ise saia ja leiba küpsetada

Juba ammu olen tahtnud tavalise saia retsepti üles panna ja saiastki oli pilt olemas, kuid nüüd igaks juhuks pildistasin ka tegevuskäigu üles. Pilte tuli palju, kuid protsess iseenesest tegelikult lihtne ja kiire.

Saia võib küpsetada ka vormis, siis tuleb tore vormisai. Ja osa jahust võib vabalt asendada täisterajahuga.

Natuke juttu ka. Kahjuks näevad suurtootjate saiad-leivad küll nendena välja, kuid pole ei maitse ega tekstuur neil õige ja kui lugeda koostisaineid, siis on need ikka paras mõistatus. Näiteks Leiburi "Rukkipala", millel paki peal kiri "juuretisega", koostises aga vaid pärm. Ja kui kiputakse ütlema, et matemaatikat pole tarvis, siis no on ikka küll, kui tahta midagigi nendest kirja pandud ainete protsentidest aru saada. Või siis "Kaerasepik", mis olevat valmistatud nisujuuretisega, kuid koostisainetes ikka pärm. Rääkimata igale poole topitavast nisugluteenist - mis seal siis imestada, et lõpuks paljudel gluteenitalumatus tekib! Teinekord tasub tähele panna, et suurtootja toode tekitab kehas igasugu "toredaid" reaktsioone, kuid kodune küpsetis üldsegi mitte. Nii et tasub ise teha.

400 g nisujahu (vajadusel natuke lisa)

7 g ehk 2,5 tl kuivpärmi

240 ml näpule leiget vett

2 sl toiduõli (nt päevalilleõli)

0,75 tl soola

2-3 sl suhkrut

1 muna lahti klopitult määrimiseks, soovi korral

Sega jahu ja kuivpärm. Siis lisa kõik ülejäänud ained ja sega spaatliga, kuni hakkab moodustuma tainas. Kalla tainas jahuga üle riputatud tööpinnale ja sõtku, kuni tekib mõnusalt elastne tainas. Kui tainas on liiga märg ja kipub käte külge kleepuma, siis lisa pisut jahu juurde.

Pane tainas kaussi, kata kauss toidukile ja rätikuga ning pane sooja kohta (u 30-40 kraadi) tunniks kerkima. Mina kasutan abivahendina nõukaajast pärit elektrisoojenduspatja.

Kalla tainas jahusele tööpinnale, riputa kergelt jahuga üle

ja rulli umbes 0,5 cm paksuseks.

Siis keera tainas rulli ja keera otsad rulli alla.

Tõsta rull küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile,

kata rätikuga ja lase veel kuni pool tundi toasoojas kerkida.

Määri kerkinud sai lahtiklopitud munaga

ja lõika peale sälgud.

Küpseta saia 200 kraadi juures umbes 30 minutit,

kuni see muutub pealt kuldselt pruuniks.

Tulemuseks imepehme mõnusa koorikuga sai.

Kõrvitsakook 2 ja suhkruasendaja erütritool

Soovisin üle pika aja jälle kõrvitsakooki teha, aga võta näpust, tavapoodides suhkruta kondenspiima enam polegi! Võimalik saada hulgilaost, kuid enne veel vaatasin lette, kas ehk leidub midagi sobilikku selle asemele. Nii leidsingi kondenseeritud kookospiima, millel juures kiri "suhkruta". Mõistagi eeldasin, et see pole siis magus, aga on ikka, ainult et magustamiseks on kasutatud suhkruasendajat nimega erütritool, mis tekitas minus pisukese paanika. Kuid asja uurides selgus, et tegu loodusliku magusainega, mis on küll magus, kuid kaloreid pole. Tore!

Kokkuvõttes maitses hea - lõpptulemus sõltub ju ka toorainete maitsest, iga kõrvits erinev. Tegin siis ka oma retsepti väikese kohenduse. Ja kuna ideid on veel, siis tuleb tulevikus võib-olla veel kohendamist.

Muretainas:

165 g nisujahu
25 g mandlijahu
120 g võid
näpuotsatäis soola
1 sl suhkrut
1 keskmise suurusega muna

Sega kausis omavahel kuivained, tükelda sinna sisse külm või ja näpi see jahusega läbi, nii et tekib ühtlane puru. Lisa sinna sisse muna ja sõtku segu tainaks. Pane tainas toidukilesse ja vähemalt pooleks tunniks külma.

Täidis:
4-5 suurt muna (mina kasutasin: 2 kanamuna, 2 kalkunimuna)
1 tl vanillikaunapastat või 2 tl vanillisuhkrut
1 purk (320 g) magustatud (suhkruta) kondenseeritud kookospiima
400 g kõrvitsapüreed
4 sl nisujahu, väikese kuhjaga
tšiiaseemneid, soovi korral

1. Rulli tainas õhukeseks ja kata sellega küpsetuspaberiga vooderdatud vormi põhi, nii et jääksid kõrgemad servad. Kui on lahtikäiv vorm, vooderda see veel väljastpoolt fooliumiga juhuks, kui täidis peaks lekkima.
2. Täidiseks vahusta kausis munad suhkruga, lisa vanill ja nisujahu, siis kõrvitsapüree ja kondenseeritud kookospiim ning tšiiaseemned.
3. Vala täidis koogipõhjale ja küpseta kooki ahjus 180 (pöördõhuga 160) kraadi juures tund kuni tund ja veerand, kuni vormi väristades tundub täidis tahkunud.
4. Enne lahti lõikamist lase koogil jahtuda.

NB Kui koogipõhi on terve ja servad piisavalt kõrged, ei tohiks täidis lekkida, kuid ettevaatus pole kunagi liiast.
Kõrvitsapüreeks tükelda kõrvits kuubikuteks ja pane ühe kihina küpsetusplaadile ning küpseta neid ahjus umbes 200 kraadi juures 20-25 minutit, kuni kahvliga katsudes tunduvad tükid pehmed. Lase kõrvitsal natuke jahtuda ja püreeri köögikombainis. Vajadusel lisa natuke vett. Seda püreed saab edukalt ka sügavkülmas säilitada ja siis vajadusel tarbida.

Omatehtud tomatiketšup

Hoidiste tegemise kõrgaeg on käes ja seekord jõudis järg ketšupi kätte. Taas pean ennast kordama, et tavalist ketšupit pole ma juba aastaid poest ostnud. Omatehtud ketšupit on hea kasutada nii pitsal, paja- ja panniroogades kui ka tavalise kastmena.

Võib teha puhta tomatiketšupi või lisada hulka õuna või kõrvitsat. Tumedama punasema värvuse saab, kui lisada kontsentreeritud tomatipastat, tomatipüreed ehk passata't, peotäis kirsse või mureleid ja kasutada pruuni suhkrut, lisada melassi. Üldse võib lisandeid ja maitseaineid vabalt oma maitse järgi panna - selles suhtes on tore ketšupit ise valmistada.

Ketšupi tegemine vajab natuke kannatust ja aega, kuid ketšupit ei pea ühe jutiga valmis tegema ja tulemus tasub ennast kuhjaga ära. Tomateid ei pea tingimata koorima, aga mina olen ikka koorinud, sest ega koored päriselt ära lahustu. Üks võimalus on ka tomateid mitte koorida ja pärast segu püreestamist see läbi sõela kurnata. Niiviisi ei tule ka seemneid ketšupisse.

Praeguse tulemuseni olen jõudnud mitmeid retsepte kokku pannes. Lähtepunktiks on Jamie Oliveri retsept, mille võtsin aluseks ka tomatite tegemisel omas mahlas. Veel on olnud abiks retseptiraamat "Hoidistaja ABC" (autor Laine Remmelgas). Iga kord on tulnud ketšup natuke erinev, sest olen teinud kogu aeg tunnetuse järgi, aga tänavuse retsepti panin kirja.

2 kg tomateid (tiheda viljalihaga)

500 g passata't ehk tomatipüreed

3 suurt sibulat

3 suurt küüslauguküünt

2 keskmise suurusega paprikat

1,5 sl jämedat meresoola

2,5 sl tumedat muscovado suhkrut

1 sl paprikapulbrit

1 tl sinepipulbrit

näpuotsatäis kaneeli

näpuotsatäis punast pipart

1. Koori tomatid. Selleks lõika tomatitele naha sisse rist ja kuumuta neid paar minutit kuumas vees, kuni koor hakkab lahti lööma. Siis tõsta tomatid jahtuma ja koori. Kasuta kooritud tomatite jaoks eraldi kaussi, mitte potti, kus segu keetma hakkad.

2. Puhasta ja viiluta sibulad ja paprikad ning puhasta ja haki peeneks küüslauk.

3. Kalla tomatitest välja nõrgunud mahl suurde potti ja kuumuta selles umbes viis minutit sibulaid, küüslauku ja paprikat.

4. Lisa tomatipüree ja tükeldatud tomatid. Alustuseks lisa 1 sl soola ja 2 sl suhkrut, sest neid saab vajadusel alati juurde panna. Lase segul väiksel kuumusel vähemalt pool tunnikest podiseda, kuni kõik ained on pehmed. Siis lase segul jahtuda.

5. Püreesta segu köögikombainis või kannmikseris ja kuumuta see uuesti potis keemiseni. Siis keera kuumus väikeseks ja lase ketšupil veel vähemalt 20 minutit podiseda. Sel ajal lisa ülejäänud maitseained ja tee lõplik maitsestamine.

6. Pane ketšup kuumalt pudelitesse ja purkidesse ning sulge kaantega.

NB Hea on planeerida nii, et keedad tomatisegu valmis õhtul ja jätkad ketšupitegu järgmisel päeval, või teed tomatisegu jahtumise ajal (tunnike või paar) muid toimetusi, sest päris kuuma segu ei ole tore püreestada.

Ketšupi valmistamisel võib kasutada soovi korral veel näiteks sutsu punase veini äädikat, maitseainetest musta või valget pipart, tilliseemneid, koriandiseemneid või jahvatatud koriandrit, ingverit, nelki jne.

 Veisepuljong

Sageli läheb meelest selline mõnus ja kosutav toit nagu puljong. Praegu, mil paljud veedavad aega enamasti kodus, on hea lihtsat, kuid siiski aeganõudvat puljongit keeta. Tore on see oma mitmekülgsuse poolest, sest seda võib juua niisama piruka või pannkoogi juurde, või ka valmistada sellest suppi või ühepajatoitu. Säilitada saab puljongit pikemalt sügavkülmas, kui seal juhtub ruumi olema.

Valmistuskäik on iseenesest lihtne.

1. Pese lihaga veisekondid külma veega, pane kondid suurde potti ja nii palju külma vett peale, et kondid oleksid kaetud. Jäta natuke ruumi ka hiljem lisatavate köögiviljade jaoks. Lase veel keskmisel kuumusel aeglaselt keema tõusta ja siis vähenda kuumust.

2. Kui vedeliku pinnale hakkab keematõusmise käigus vahtu kogunema, korja see vahukulbi või -lusikaga ära. Kui vahtu enam peaaegu ei tule, lisa köögiviljad ja maitseained: sibul, porgand, vars- või juurseller, pastinaak, loorber, must terapipar, vürts, soovi korral, ning sool.

3. Jäta puljong hästi väikesel kuumusele vähemalt neljaks tunniks keema (ei tohi keeda mulinal) ja alguses võib uuesti pinnale tekkiva vahu ära korjata.

4. Kui puljong on valmis, tõsta kondid välja ja kurna puljong läbi peene sõela või marli teise potti. Kontidelt eraldunud liha saab kasutada teistes toitudes.

Puljongi keetsin umbes viieliitrises potis ja konte oli umbes poole poti jagu. Pikema keemise käigus oli potil kaas irvakil peal.

Vesi hakkab juba vaikselt keema tõusma

ja vaht kogunema.

Sedakorda läksid puljongisse kaks sibulat, neli küüslauguküünt, väike juurseller,

kaks porgandit, kaks loorberilehte, mõni kuivatatud tillivars,

kümmekond tera pipart ja triiki supilusikatäis jämedat soola.

Keemise käigus muutub puljong järjest selgemaks.

Uuesti koguneva õrna vahukirme koorisin samuti pealt.

Ja kosutav puljong ongi valmis.

Pisuke rasvapärlendus on ka, kuid ega natuke rasva liiga tee ega maitset riku.

Soovi korral saab aga rasva pärast puljongi jahtumist pealt ära korjata.

NB Tugevama maitsega puljongi jaoks võib konte enne keetmist ahjus küpsetusplaadil pool tunnikest küpsetada, aga mina pole seda teinud, sest minu meelest tuleb puljong niigi hea maitsega, ja muidugi laisk olen ma ka😏

Natuke juttu lehtpeedist ja lehtpeedipirukas

Lehtpeeti (seda korraliku suure lehega) olen kasvatanud peenras juba aastaid, kuid senimaani olin piirdunud selle kasutamisel lihtsalt lisamisega värsketesse salatitesse, teinud sellest pestot ja hakkinud seda panniroogadesse. Praegu hiliskevadel, kus uuele lehtpeedile sai peenras ruumi tehtud ja vana välja tõmmatud, sai teist korraga nii palju, et tuli mingi uus toit välja mõelda. Uurinud natuke mööda internetti selgus, et Lõuna-Aafrikas nimetatakse seda taime spinatiks ja üldiselt selle kasutamine ka nagu spinatil. Nii kombineerisin kokku lehtpeedipiruka ricotta ja fetaga.
Piruka küpsetasin 26 cm läbimõõduga vormis.

Põhi:

4 dl jahu
100 g võid
6 sl hapukoort
0,5 tl soola

Täidis:

10 lehtpeedilehte, jämedalt hakitult
20 cm jupp porrut (roheline osa), hakitult
1 suur sibul, jämedalt hakitult
punt värsket peterselli
1 rohelise tšilli kaun, peeneks hakitult
300 g ricotta't
150 g fetat
3 muna
soola
jahvatatud musta pipart
jahvatatud vürtsköömnet
jahvatatud muskaatpähklit
õli praadimiseks

Kate:

umbes 100 g riivjuustu

1. Põhja jaoks näpi või ja jahu sõredaks puruks, lisa sellele sool ja hapukoor ning sõtku kergelt ühtlaseks tainaks. Keera tainas toidukilesse ja pane vähemalt pooleks tunniks külma.
2. Täidise jaoks kuumuta pannil õli ja prae sibul kergelt läbi. Siis lisa pannile porru ja tšilli ning kuumuta läbi. Kõige lõpuks lisa lehtpeet ja petersell ning kuumuta aineid segades, kuni need närbuvad. Maitsesta roheline segu soola, pipra ja ülejäänud maitseainetega. Alusta igaühe puhul veerandist teelusikatäiest ja vajadusel lisa neid hiljem juurde. Jäta segu jahtuma.
3. Klopi kausis munad lahti ning sega juurde ricotta ja feta. Siis sega juurde roheline segu ja maitsesta täidis lõplikult.
4. Võta tainas külmast, rulli küpsetuspaberil õhukeseks ja tõsta koos sellega vormi, nii et põhjal jääks kõrgem äär. Jaota täidis ühtlaselt põhjale ja riputa riivjuustuga üle. Küpseta pirukat 180 kraadi juures umbes 50 minutit, kuni see muutub pealt kuldselt pruuniks. Lase enne lahtilõikamist natuke jahtuda.

NB Ahju võiks juba enne täidise valmistamist sooja panna.
Kuna lehtpeet sarnaneb spinatile, siis võib neid kaht ainet vajadusel asendada teisega.
Põhja taina võib ka eelmisel päeval valmis teha.

Ricotta ja feta omavahelist suhet võib oma soovi järgi vabalt muuta 

või lihtsalt natuke vähem fetat panna.

Kodune kohupiim

Ma pole juba aastaid poest ostnud ei keefirit/hapupiima, jogurtit ega tavalist kohupiima, sest neid on imelihtne kodus valmistada. Keefirist ja piimaseenest ning jogurtist olen juba rääkinud. Nüüd on kord kohupiima käes.
Nõukaajal müüdi kohupiima fooliumitaolises paberis, mis oli sellele lihtsalt ümber keeratud nagu tänapäevase pakendi sisemine kiht. Kohupiim oli kenasti kuiv ja ei mingit vett. Praegu on masstootmise kohupiim üks paras löga ja kui pakendi lõpuks lahti saad, pritsib ilm vett täis. Omatehtud kohupiim on kuiv ning sellest on hää valmistada nii kohupiimataignaid, kooke ja muud. Kohupiima valmistan kahel meetodil ja panen siia kõigepealt ajaliselt lühema variandi.
Kodus valmistatud kohupiim säilib külmkapis kaanega nõus vabalt vähemalt kaks nädalat. Kahest liitrist (täispiimast) valmistatud keefirist/hapupiimast saab umbes 400 g kohupiima.

Kalla keefir/hapupiim kuumakindlasse klaaskaussi või potti ja pane nõu hästi väikesele kuumusele soojenema. Mina keeran gaasitule nii väikeseks, kui saab. Klaaskausis on protsessi lihtsalt hea ja tore jälgida. Jäta keefir niimoodi soojenema kuagil 1,5 tunniks.

Mõne aja pärast hakkab eralduma alla vadak.

Umbes poole kuumutamise peal võib ülemise kohupiimaosa puidust lusika või spaatliga kergelt vajutades ettevaatlikuklt läbi segada, et see soojeneks ühtlaselt. Vadak muutub natuke sogaseks, kuid hiljem jälle selgeks.

Kui kohupiim on korralikult eraldunud, kata sõel kahekordse marliga ja kurna kohupiim. Kui kohupiim on sõelale tõstetud, jäta see paariks tunniks nõrguma. Seejärel kasuta kohupiima kohe, või pane kaanetatud anumaga külmkappi.

Vadaku võid soovi korral teise potti kurnata ja alles jätta. Seda võib niisama juua või toitudes kasutada, näiteks sellega pannkooke teha või kurke hapendada.

Ongi kohupiim valmis.

Kokaraamatute raudvara ja rosinakeeks

Praegu uue vabariigi aegu on ilmunud hirmus palju uusi kokaraamatuid, kuid minu jaoks on nõukaajal ilmunud üllitised kindel raudvara. Nendes on enamiku põhitoitude retseptid sees, sealjuures väga head ja toimivad. Paraku hakkab nende saadavus juba kehvemaks muutuma ja kel vähegi soovi neid hankida, peaks kiirustama. Arvata ju võiks, et neid jätkub lõpmatuseni, aga kahjuks pole see nii. Raamatukoi e-poest leidsin ainult ühe variandi raamatust "Valik toiduretsepte" (2. trüki, mille kaas sinisetriibuline; siin pildil 1. trükk ruudlise kaanega) - minu arvates on see päris täiuslik toidutegemise ABC. Kui sellele lisada veel "Rahvaste toite", "Lihatoidud", "Õunaraamat" ja "Saiad, pirukad, koogid", siis nälga ei jää ja söögid saavad vaheldusrikkad.
Üheksakümnendatel ilmus veel ka päris häid retseptiraamatuid, kuid sealt edasi tundub, et raha muutus järjest määravamaks, kokaraamatute sisu nigelamaks ja üha enam korduvaks.
Lõpetuseks üks näide ka kokaraamatust "Valik toiduretsepte".

Keeks

200 g võid või margariini ja 0,25 tl soola
200 g suhkrut
4 muna (või 3 suurt)
1/2 sidruni mahl ja riivitud sidrunikoor
200 g rosinaid
sukaadi
200 g jahu

Toasoe või/margariin vahustada suhkruga, lisada ükshaaval munakollased ja jätkata vahustamist. Lisada maitseained ja jahu. Ning lõpuks juurde ettevaatlikult juurde segada vahustatud munavalged. Tainas kallata rasvainega määritud ja riivsaiaga ülepuistatud vormi, täites 3/4 sellest, ning küpsetada umbes 45 minutit (200 kraadi juures). Kui tikukesega torgates koogi sisu selle külge ei kleepu, on kook küps. Jahtunult katta võõba või tuhksuhkruga.

Praegu on muidugi rasva ja riivsaia asemel mugav kasutada küpsetuspaberit.

Keeksi küpsetasin umbes 1,5 liitrises piklikus vormis.

Mangosalat ja natuke juttu mangost

See salat on mul sageli menüüs, iseäranis suvisel hooajal, kuid ka talvel, kui õnnestub hea mango saada. Ilus värviline hõrk salat, mis sobib hästi kala ja kana juurde. Sedakorda sai selle kõrvale söödud kuumsuitsulõhekattega röstsaia.

Tore, kui õnnestub poest osta kohe söömiseks ehk ready to eat mango. Kui mango on kõva, panen selle mõneks päevaks aknalauale küpsema. Praegusel talvisel hooajal olen katsetanud mango küpsetamist nagu avokaado puhul, s.t panen mango pruuni jõupaberist kotti. See seisis mul praegu sedaviisi vist umbes viis päeva lihtsalt toas kapi peal ja valmis sai mõnusalt mahlane ja magus mango.
Tundub, et lõunamaised puuviljad peaksid kauplustesse jõudma suht samast kohast, sest ega's meil tarnijaid kümnete kaupa pole, kuid näiteks Selverist pole ma peaaegu kunagi head mangot saanud - need kipuvad ikka mädanema minema. Oma üllatuseks olen saanud parimad mangod kas Rimi või Grossi kauplusest.
Aga salati tegemine on lihtne.

Vaja läheb:

rohelist salatit, oma soovi järgi
1 punane sibul ja 1 sl tumedat palsamiäädikat
1 mango
0,5 granaatõuna
Kreeka pähkleid

Kaste:

1 sl mett
1-2 sl valge veini äädikat
1-2 sl neitsioliiviõli

1. Puhasta sibul ja viiluta õhukeselt ning sega see kausis palsamiäädikaga.
2. Puhasta mango ja tükelda (mitte päris kuubikuteks, vaid õhemateks viiludeks). Eralda granaatõunast seemned.
3. Laota taldrikule kiht rohelist salat, järgmisena laota salatile sibulaviilud, siis mangotükid ja granaatõunaseemned. Lõpuks puista peale Kreeka pähklid. Need võib lihtsalt näppude vahel väiksemaks murendada.
4. Sega kausis omavahel kastme ained ja vala kaste ühtlaselt salatile. Salati võib pooleks tunniks kuni tunniks jahedasse maitsestuma panna.

Siin roheliseks lihtsalt spinat.

NB Kui mango on väga suur, võib kasutada pool mangot ja ülejäänust teha näiteks magustoidu.
Granaatõunast puhastan seemned välja n-ö koputamise meetodil: lõikan granaatõuna pooleks, kangutan servad pisut lahtimale, panen selle peopesa peale, hoides sõrmed harali, ja koputan väikese kausi või kõrgema servaga supitaldriku kohal sellele üsna kõvasti puulusikaga peale, nii et seemned pudisevad sõrmede vahelt kaussi.

Natuke juttu mustast rõikast

Mulle maitseb väga must rõigas ja seni kasutasin seda ainult toorsalatites. Kuid hiljaaegu, kui hakkasin laiast maailmast uute salatite jaoks inspiratsiooni otsima, tuli mulle väikese üllatusena, et seda juurikat saab ka edukalt küpsetada ja sooja toiduna kasutada. Niimoodi muutub selle üsna krapsakalt terava maitsega viljaliha hoopiski mahedamaks.

Musta rõika laastud

Ma ei kasutanud meelega sõna krõpsud, sest ega need ahjus päris krõpsuks muutu. Ja tegelikult võibki musta rõika natuke jämedamalt viilutada, sest muidu kõrbevad laastud lihtsalt ära.

1 must rõigas
1 sl toiduõli
soola
pipart

Laastude tegemiseks puhasta ja viiluta must rõigas umbes 3 mm jämeduselt, sega viilud kausis endale meelepärase õli (mina kasutasin maapähkliõli) ning näpuotsatäie soola ja pipraga. Lao viilud küpsetuspaberiga kaetud küpsetusplaadile ja küpseta neid ahjus umbes 200 kraadi juures 25 minuti ringis. Pärast 15 minutit keera laastudel teine külg. Kui laastud hakkavad pruuniks tõmbama, ongi nad valmis. Lase laastudel jahtuda ja tarbi samal päeval. Need on söömisel üsnagi sõltuvust tekitavad 😋 Järgmiseks päevaks muutusid laastud pisut nätskeks, aga maitsesid need ikka sama head.

Musta rõika panniroog

Musta rõigast võib lihtsalt paksemate viiludena pannil võis praadida, kasutades maitsestamiseks vaid soola ja pipart. Aga sellele võib ka lisada teisi köögivilju ja kasutada aasiapäraseid maitseaineid. Minu panniroog sai inspiratsiooni sellest videost. Maitseainete kogused on umbkaudsed ja neid võib oma maitse järgi muuta.

2 keskmise suurusega musta rõigast, kuubikuteks tükeldatult
2 punast sibulat, hakitult
4 suurt küüslauguküünt, peeneks hakitult
1 tl vürtsköömne seemneid
1 tl jahvatatud ingverit
1 tl kurkumipulbrit
1 tl jahvatatud vürtsköömnet
1 tl garam masala pulbrit
1 tl soola
0,5 tl jahvatatud musta pipart
1 sl pruuni suhkrut
2-3 sl õli praadimiseks
maitserohelist (nt koriandrit, peterselli, rohelist sibulat)

1. Aja pannil õli kuumaks ning kuumuta selles umbes viis minutit sibulat, küüslauku ja vürtsköömne seemneid.
2. Lisa pannile musta rõika kuubikud ja ingver ning sega ained omavahel korralikult läbi. Kata pann kaanega ja kuumuta rõigast keskmisel kuumusel umbes viis minutit. Kui segu tundub kuiv, võid natuke õli lisada.
3. Nüüd lisa pannile kõik ülejäänud maitseained (jahvatatud vürtsköömen, kurkum, garam masala, sool, pipar ja suhkur) ja sega ained omavahel korralikult läbi. Keera kuumus väikeseks ja hauta segu kaane all veel 5-10 minutit, kuni rõigas tundub hamba all veel pisut krõmps, kuid mahlane.
4. Viimasena sega juurde maitseroheline.

Seda rooga võib serveerida mingi liha juurde üksikult lisandina või ka sooja salatina näiteks riisi, kuskusi või kartulipudru kõrvale.

NB Kui rõigas, küüslauk ja sibul on ette valmistatud ning kõik maitseained välja otsitud, käib roa valmistamine päris kähku.

Praetud must rõigas sobis imehästi teriyaki kastmes küpsetatud pardiga.

 

Peedi ja musta rõika toorsalat

See salat on juba meie pere klassika ja sobib iseäranis hästi loomaliha juurde.

1 must rõigas, riivitult
1 peet, riivitult
1 sl marineeritud mädarõigast
1-2 sl valge veini äädikat
1-2 sl neitsioliiviõli
1 sl agaavi siirupit või lihtsalt natuke tavalist suhkrut

Salati jaoks sega omavahel kõik ained ja lase sellel vähemalt pool tundi külmas maitsestuda.
Kuna rõigas on tekstuurilt üsna kõva, on seda parem riivida mingi elektrilise riiviga ning jällegi tasub kõiki aineid ikka oma maitse järgi reguleerida.

 



Lehtkapsas

Pildil olev lehtkapsas on toodud peenralt paar päeva tagasi. No on üks tore taim: andmete järgi talub talvel peenras külma kuni kümme kraadi, kuid tegelikult pole kangemadki külmakraadid temast jagu saanud. Samuti on ta kenasti talvitunud ka kasvuhoones.

Lehtkapsa leht on hamba all üsna vintske ja maitse on tal ka mitte just päris kapsapärane, aga temaga tuleb lihtsalt osata ümber käia. Kõige lihtsam moodus on lehed lihtsalt hästi peenelt ribadeks hakkida ning siis need pisukese soola ja sidrunimahlaga läbi mudida. Niimoodi võib seda mis tahes suppide ja praadide garneeringuks tarvitada ning toorsalatitele lisada.

Lehtkapsa-porgandisalat

2-3 porgandit, riivitult
1-2 sl toiduõli (päevalille-, oliivi- või muud õli)
1 sl mahedamaitselist äädikat (nt valget palsami või vaarikamaitselist äädikat)
1 tl mett või agaavisiirupit

3-4 lehtkapsa lehte: roots eemaldada ja lehed peeneteks ribadeks hakkida, siis törtsu soola ja sidrunimahlaga läbi mudida

Kõik ained omavahel salatiks segada. Lisada võib ka näiteks päevalille- või kõrvitsaseemneid.

Nii kasvab lehtkapsas talvel peenras.