Keefiritainast kapsapirukas

Praegu, mil mul parem käsi kipsis ja rivist väljas, tuleb meelde tuletada kõik eriti lihtsad toidud, millega peaks väikesel juhendamisel hakkama saama igaüks. Õnneks mul praegu abikäsi leidub ja nii tegin koos isaga kapsapiruka keefiritainast, millest oli ka hakkliha-riisipirukas.

Tainas:

250 ml keefirit või hapupiima
2-3 muna
200 g jahu
50 g võid
0,5 tl soola
0,5 tl suhkrut
0,5 tl söögisoodat

Täidis:

500 g värsket kapsast, hakitult
soola
musta pipart
2 keedetud muna
tilli, peterselli või muud rohelist
0,5 tl kuivatatud tüümiani, soovi korral
0,25 tl jahvatatud muskaati, soovi korral

Taina jaoks:
Sulata või ja jäta jahtuma.
Kalla keefir kaussi ja sega sellesse kõigepealt söögisooda. Seejärel sega keefiri sisse munad, siis jahu, sool ja suhkur ning lõpuks sulatatud või.

Täidise jaoks:
Lisa parajalt peeneks hakitud kapsale maitse järgi soola (u 0,5 tl) ja mudi kapsas soolaga läbi. Lisa kapsale hakitud munad ja maitseroheline. Maitsesta segu oma soovi järgi ja sega kõik ained korralikult läbi.

Kata vormi põhi küpsetuspaberiga ja määri see kergelt õliga. Kalla umbes pool tainast vormi põhja ja määri ühtlaselt laiali. Siis jaota täidis ühtlase kihina tainale ja kalla ülejäänud tainas täidisele. Küpseta pirukat  180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni pirukas muutub pealt kuldselt pruuniks.

Vormi läbimõõt 24-26 cm.

Kummuta pirukas vormist näiteks lõikelauale ja sealt omakorda koogialusele.

Kokaraamatute raudvara ja rosinakeeks

Praegu uue vabariigi aegu on ilmunud hirmus palju uusi kokaraamatuid, kuid minu jaoks on nõukaajal ilmunud üllitised kindel raudvara. Nendes on enamiku põhitoitude retseptid sees, sealjuures väga head ja toimivad. Paraku hakkab nende saadavus juba kehvemaks muutuma ja kel vähegi soovi neid hankida, peaks kiirustama. Arvata ju võiks, et neid jätkub lõpmatuseni, aga kahjuks pole see nii. Raamatukoi e-poest leidsin ainult ühe variandi raamatust "Valik toiduretsepte" (2. trüki, mille kaas sinisetriibuline; siin pildil 1. trükk ruudlise kaanega) - minu arvates on see päris täiuslik toidutegemise ABC. Kui sellele lisada veel "Rahvaste toite", "Lihatoidud", "Õunaraamat" ja "Saiad, pirukad, koogid", siis nälga ei jää ja söögid saavad vaheldusrikkad.
Üheksakümnendatel ilmus veel ka päris häid retseptiraamatuid, kuid sealt edasi tundub, et raha muutus järjest määravamaks, kokaraamatute sisu nigelamaks ja üha enam korduvaks.
Lõpetuseks üks näide ka kokaraamatust "Valik toiduretsepte".

Keeks

200 g võid või margariini ja 0,25 tl soola
200 g suhkrut
4 muna (või 3 suurt)
1/2 sidruni mahl ja riivitud sidrunikoor
200 g rosinaid
sukaadi
200 g jahu

Toasoe või/margariin vahustada suhkruga, lisada ükshaaval munakollased ja jätkata vahustamist. Lisada maitseained ja jahu. Ning lõpuks juurde ettevaatlikult juurde segada vahustatud munavalged. Tainas kallata rasvainega määritud ja riivsaiaga ülepuistatud vormi, täites 3/4 sellest, ning küpsetada umbes 45 minutit (200 kraadi juures). Kui tikukesega torgates koogi sisu selle külge ei kleepu, on kook küps. Jahtunult katta võõba või tuhksuhkruga.

Praegu on muidugi rasva ja riivsaia asemel mugav kasutada küpsetuspaberit.

Keeksi küpsetasin umbes 1,5 liitrises piklikus vormis.

Kodune leib

Leiva küpsetamises olen alles algaja, sest pole seni nagu leiva ise tegemise järele vajadust olnud. Kuid praegu, ehkki igasugu leibasid palju, on siiski raske endale meelepärast leida. Juuretist pole veel teha proovinud, aga kindlalt kavas, ja nii olen katsetanud pärmiga.

Mulle meeldivad väga rukkilinnasejahuga sellised tummisemad ja magukad leivad, kuid seni polnud head retsepti silma jäänud. Nüüd aga leidsin ajakirjadest kõrvale pandud retseptide hulgast sobiva. Nimi on sellel küll jõululeib, aga sobib see tegelikult igal ajal, ning maitse on selline, mis võimaldab lisada ka pähkleid, rosinaid ja kuivatatud puuvilju. Tainast tegin pool portsu ja sain kaks päris paraja suurusega pätsi. Ka lihtne teha - ainult ained kokku segada.

Allikas: jõululeib, Tiina Lebane

1 l hapupiima

2,5 dl tumedat siirupit

1 sl soola

2 pk (a 11 g) kuivpärmi

3 dl rukkijahu (kasutasin täisterajahu)

3 dl kaerakliisid

3 dl rukkilinnasejahu

11-12 dl nisujahu

1. Soojenda hapupiim käesoojast pisut edasi, vähemalt 42 kraadini. Lisa siirup ja sool.

2. Sega kuivpärm rukkijahuga ja lisa hapupiima-siirupisegusse. Lisa ka kaerakliid ja linnasejahu ning lõpuks osade kaupa nisujahu. Sega segu ühtlaseks. Tainas peaks jääma pigem pehme kui kõva.

3. Määri kolm umbes 1,5-liitrist piklikku vormi pehme võiga (mina määrisin õliga). Hea on kasutada ühekordseid fooliumvorme, mis korraga ahju mahuvad. Jaga tainas vormidesse ja lase soojas kohas 50-60 minutit kerkida.

4. Küpseta leibasid 40 minutit 180 kraadi juures, seejärel kata pätsid pealt fooliumiga ja küpseta veel 40-50 minutit.

Mina jagasin tehtud pool kogust kahte vormi.

Ehkki vormid olid erinevad, küpsemisel vahet polnud.

Unustasin kiirustades hapupiima soojendada, aga sellest polnud suurt midagi.

Vormid võinuksid olla liitrised, siis oleksid pätsid tulnud väheke paksemad.

Hakk-kotlet

Kotlet on väga hea toit, sest sobib süüa koos paljude eri lisanditega. Teed suure portsu valmis ja sööd kolm päeva justkui iga kord uut rooga, kord tatra, siis kartulipudru ja riisiga. Miski toorsalat juurde ja ongi mõnus kõhutäis olemas.
Panen siia põhiretsepti, mille järgi on meie peres kotlette tehtud. See ports on väike, kuid selle järgi on hea aineid koguste suurendamisel arvestada. Nõukaajal müüdi hakkliha pakkidena ja siis saigi arvestatud paki kohta üks muna ja sibul. Sibula kogust tuleb nende suuruse järgi reguleerida, sest tänapäeval võivad need olla vahel suisa hiiglaslikud.
Sama retsepti järgi võib teha ka pikkpoisi.

250 g (segu)hakkliha
1 muna
1 väiksem sibul
2 sl riivsaia
0,5 tl soola
jahvatatud musta pipart
2-3 sl vett või rohkem, kui vaja
õli praadimiseks

Haki sibul peeneks ja sega omavahel kõik ained ühtlaseks tainaks. Kontrolli maitset ja vajadusel lisa vett. Tainas ei tohi olla väga tihke. Kuna hakklihad võivad olla konsistentsilt erinevad, lisa vesi vajadusel kõige lõpuks.
Vormi tainast pihkude vahel umbes golfipallisuurused pallid, vajuta lapikuks ja prae pannil mõlemalt poolt kenasti pruuniks. Kasuta keskmist kuumust ja ära kiirusta, siis küpsevad kotletid korralikult läbi. Kindluse mõttes võid praadimise ajal ka pannile kaane peale panna.

Sedakorda olid kotletile lisanditeks tatar ja nuikapsa-porgandisalat.

Kuna salat sai väga mahlane, polnud kastet vajagi.

NB Soovi korral võib tainasse lisada küüslauku, maitserohelist või mingit maitseainesegu. Viimase puhul tuleb aga jälgida soola kogust, sest valmis maitseainesegudes on sageli juba sool sees.

Ning kui ei taha tainaga käsi määrida, võib kotlettide vormimiseks kasutada lihtsalt suurt supilusikat: vormi lusikaga vastu kausi seina pall, tõsta see pannile ja vajuta õrnalt lapikuks.

Peedi-kodujuustusalat

Üks imelihtne kerge ja toitev salat, mida sobib süüa nii omaette kui ka mingi lihatoote, näiteks kotleti juurde. Selles on ainult kaks põhikoostisainet ja kaste - nii lihtne see ongi.
Allikas: ajakiri "Toit ja tervis" (2009)

380 g kodujuustu ("Alma" klassikaline)
300 g keedupeeti (või aurutatud/röstitud)
3-4 sl maitsestamata jogurtit
2 sl majoneesi, soovi korral
soola
jahvatatud musta pipart

Haki peet kuubikuteks ja sega kodujuustuga, lisa kastmeained ning maitsesta.

Soovi korral võib lisada paar keedumuna ja maitserohelist (basiilikut, peterselli). Võib kasutada ka juba valmis riivitud keedupeeti, aga kuubikud jäävad mõnusalt krõpsud.

Mina lisasin salatisse jämedalt hakitud muna. Praeguses kriisiolukorras ei hakanud spetsiaalselt maitserohelise järele poodi minema.

Bataadi-kõrvitsa püreesupp

Köögiviljapüreesuppe on lihtne teha ja kõiki aineid saab oma meeldimise või ainete olemasolu järgi muuta. Põhiainetele oleks hea lisada alati sibulat ja küüslauku ning maitsestada supp korralikult. Juurde võib süüa mingit röstsaia või kuklit ja saabki korraliku kõhutäie.
See supp sündis ka lihtsalt parajasti olemas olevatest ainetest. Üle talve oli säilinud üks kõrvits, millele leidsin sahvrist teised ained juurde. Kogused on soovituslikud ja ei juhtu midagi, kui mõnda asja on natuke rohkem või vähem.

800 g kõrvitsat, puhastatult
1 keskmise suurusega bataat
1 suur porgand
2 sibulat
2 küüslauguküünt
vett nii palju, et ained potis oleksid kaetud
puljongipulbrit või fond'i ehk kontsentreeritud puljongit
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud muskaatpähklit
0,3 tl jahvatatud valget pipart
200 ml vahukoort või kohvikoort

1. Tükelda puhastatud kõrvits ja bataat väikesteks kuubikuteks ning viiluta porgand üsna õhukeselt, et see keeks teiste ainetega samaaegselt pehmeks. Viiluta sibul ja küüslauk.
2. Pane kõik ained potti ja kalla neile nii palju vett peale, et need oleksid vaevu kaetud. Lisa kohe ka umbes 1,5 sl  puljongipulbrit või fond'i. Hiljem saad seda vajadusel juurde lisada. Lase veel keema tõusta ja keeda ained pehmeks.
3. Keera kuumus kinni ja püreesta supp saumikseriga. Siis lisa maitseained ja koor ning surista kõik veel kord läbi. Maitsesta supp lõplikult ja serveeri maitserohelise või mingite röstitud seemnetega.

NB Rõõsa koore võib asendada 200 g sulatatud juustuga. Mina panin hoopis 100 ml koort ja 100 g sulatatud juustu, sest mõlemad juhtusid olema poolikud pakid.
Supi võib püreestada muidugi ka kannmikseris, aga siis tuleks teha seda jaokaupa, sest kogus on üsna suur.

Piimaseen

Selline see piimaseen ehk keefiri graanulid (ingl k kefir grains) siis välja näeb - nagu teraline kohupiim. Mõnikord kasvavad graanulid rohkem kokku ja siis meenutavad nad rohkem seent. Meil siin Eestis teda kusagil poes kahjuks müügil pole ja saab seda hankida lihtsalt kellegi käest. Piimaseenega tehtud keefir on elus ja selles on palju kasulikke aineid. See on madala laktoosisisaldusega ja muu hulgas sisaldab kaltsiumi, rauda, fosforit, magneesiumi, B vitamiine, C vitamiini, D vitamiini, probiootilisi baktereid jne. Inglise keeles saab kõigest sellest lugeda Wikipediast.

Piimaseen ei talu metalli ning vajab elamiseks ja paljunemiseks õhku. Temaga toimetamisel kasuta klaasist, puidust, plastist või silikoonist vahendeid ja anum, kus seen piimaga on, peab olema pealt avatud. Kõige parem on anumasuu katta marliga, sest siis ei pääse putukad ligi, aga võib ka lihtsalt kaane irvakile jätta.

Keefiri on kõige parem valmistada täispiimast, seent kulub liitri piima kohta umbes supilusikatäis ja keefir valmib toatemperatuuril keskeltläbi 24 tunniga. Siis tuleb piimaseen läbi nailonsõela kurnata ja kergelt vee all loputada ning lähebki uus piim peale.
Toorpiima ei meeldi mulle eriti kasutada, sest miskipärast jääb siis keefirile imelik maik juurde. Katsetasin eri tootjate piimasid ja tulemus ikka sama. Nii et pastoriseeritud poepiim sobib hästi. Kui seda parajasti pole, ajab ka tavaline 2,5protsendine piim asja ajutiselt ära. Kui kasutada rõõska koort, saab justkui hapukoore. Olen katsetanud ka kookospiimaga ja tuleb kookosemaitseline keefir, aga ka seda ei tohiks pidevalt kasutada, sest taimsete piimadega seen lõputult hakkama ei saa ja hääbub.

Protsess on lihtne: lusikatäis piimaseent purki, piim peale, purk marliga kinni ja ööpäevaks tuppa kapi peale seisma. Siis sega keefir purgis natuke läbi ja kurna läbi nailonsõela. Seen loputa veega natuke üle ja pane purki tagasi ning jälle piim peale.
Kui tundub, et keefiri tuleb liiga palju, siis võib ju osa seenest ära visata või sõbrale anda ja teha kogu aeg väikest kogust. Samas mina kogun mõnikord keefiri, et sellest kohupiima teha. Samuti, kui ei viitsi pidevalt mässata või tuleb elus kiirem hetk või lähed reisile, võib piimaseene purgiga jahekappi panna ja seal püsib ta kenasti paar nädalat elus - ei juhtu midagi. Mina nimetan seda seene Siberisse saatmiseks.

Nii näeb välja valmis keefiir.

Pole midagi, kui natuke vett alla tuleb - segan lihtsalt keefiri läbi ja kurnan.

Ongi keefir kurnatud ja seen kenasti sõelal.

Nüüd on seenegraanulid veega loputatud ja lähevad koos piimaga purki tagasi.

Kui valmis keefir jääb pudeliga külmkappi kauemaks seisma, siis ta n-ö käib edasi, sest on ju elus, võtab väikese vungi sisse ja omandab vähe käredama maitse. Mulle just see meeldib, aga kui sulle see ei maitse, siis kasuta selline keefir mingisse küpsetisse ära. Pannkoogid tulevad iseäranis head!

Keefiri kasutamisest. Keefiri joon niisama või segan sellele moosi sisse. Või teen keefirikokteili: lisan keefirile oma maitse järgi näiteks õuna või röstitud peeti ja törts suhkrut ning suristan kõik kannmikseris läbi. Ning muidugi kõik muu tavaline kasutus: pannkoogid, koogid, saiad, külmad kastmed, kohupiim jne. Pean tunnistama, et pole juba mitu aastat poest keefiri ega tavalist kohupiima ostnud.

Keefiriseen tasapisi paljuneb ja aeg-ajalt on seda võimalik minu käest saada. Jagan seda meeleldi, kui kellegi soovi. Kirjuta parempoolses ribas toodud meiliaadressil.