Maasikamoos

Vanasti tegime moosi ikka nii, et kõigepealt pandi terved marjad suhkruga seisma, et eralduks mahl, ja siis keedeti moosi päris kaua vaiksel tulel. Sedaviisi sai moos üsna tummine ja siirupine. Lastena otsisime ikka marjad moosi seest välja ja järgi jäi vaid siirupine vedelik. Praegu pärast mitmeid katsetusi keedan maasikamoosi järgmiselt.

Maasikad valin väiksemad. Vanasti nimetati neid moosimaasikateks - mahla vähem ja moos tuleb paksem -, kuid praegusel ajal tuleb selliseid tikutulega otsida. Turul oli väikeseid maasikaid vaid paaril müüjal. Hää meel, et õnnestus saada kenad väikesed ja tumedad.

Kui maasikad puhastatud, purustan need kannmikseris jääpurustamise režiimil. Nii tuleb mass mõnusalt paks ja pärast ei teki purgis siirupikihti põhja. Tavalisel viisil köögikombainis purustades kippus ikka väike vedelikukiht põhja tekkima.

Keetmisel lisan suhkrut 1 kg kohta vastavalt maasikate magususele 400-600 g.

Sedakorda läkski 600 g.

 

Moosil lasen keeda hästi väikesel tulel umbes pool tundi. Alguses riisun suurema vahu. Siis lisan vastavalt poti suurusele 2-3 õhukest viilu võid. See ei lase enam rohkel vahul tekkida ja annab moosile ka ilusa läike.

Purke ma enne ahjus ei kuumuta. Keeran purgi köögirätikusse ja kuum moos steriliseerib purgi ise.

Korduvkasutuses purgid panen pärast tühjakssaamist enne pesemist nõudepesuvahendilahusega mõneks ajaks likku ja vajadusel määrin sõrmeotsaga kaane siseküljele tilgakese nõudepesuvahendit - see võtab igasugu lõhnad ära, kui neid on. Pärast pesu ja kuivatamist kaas kinni ning järgmist sisu ootama.

Uued ostetud purgid steriliseerin seest piirituse või viinaga - pühin  niiske vatipadjaga üle.

Ja ongi ühtlaselt paks moos purkides.